Ambla kihelkonna rahvarõivad

  http://pood.post.ee/postmargid

 http://pood.post.ee/postmargid

Ambla naise ja neiu rahvarõivad 19.sajandil (http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine)

19. sajandi naise pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, käised, seelik, kirivöö, sukad, kingad, peakate, ehted, kott, rätikud ja pikk-kuub, abielunaistel ka põll. Hilisemal ajal kanti ka kampsunit. Leeri läbinud neiu kandis põhirõivaid sarnaselt naisele, kuid ta ei kandnud põlle ja peakattena kandis pärga.

 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

  http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

 http://www.rahvariided.ee

 http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

 Ambla pruudirõivad 18.saj.

http://www.erm.ee/et/pood/postkaardid/pulmawark/ambla-pruudiroivad-18-sajandi-viimane-veerand

Särk

Särki kanti enamasti käiste all alusrõivana ehk pesuna, mitte nähtaval nagu mujal Eestis. Seepärast oli särk ka lihtsam. Käiste all kantav särk oli ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Kaunistusi tal ei olnud. Kuna aga argipäeviti alati käiseid ei kantud, tehti selleks puhuks särk pikkade või lühikeste varrukatega ja kraega. Särk kinnitati vitssõle või väikese preesiga.

Käised

Käised olid valgest linasest riidest lühikese, napilt rindade alla ulatuva kahara pihaosaga. Järvamaa käised olid pikemad kui Virumaa käised. Käised valmistati ilma õlaõmbluseta ja neile õmmeldi õlgadele õlalapid. Krae oli maha pööratud. Töökäised tehti jämedamast materjalist ja lihtsamate kaunistustega või jäeti hoopis kaunistamata. Peokäistel oli rohkesti ilustusi. Käiste alläärde õmmeldi niplispits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku lilltikandiga, millele õmmeldi peale vasklitrid. Jõukamad lasid endale valmistada linnas säravad siidtikandid, vaesemad tegid seda ise sageli villase lõngaga. 

 

Ambla naise käised
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised 

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised 
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine
 

Ambla naise käised
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

  Ambla naise käised
http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

 Ambla naise käised
 http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

Ambla neiu käised 

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

 

Ambla neiu käised 

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Seelikud

Seelik oli üldiselt pikitriibuline ja värvli külge volditud. Materjaliks tarvitati villast või poolvillast kodukootud triibulist riiet. Lõim linane, kude villane. Triibulised seelikud olid vanasti pealt vollitud. Vollide peal oli värvel, mida nööriga kinni seoti. Seelikul tooti all ei olnud, uuemal ajal oli. Peale triibulist seelikut kanti veel linaruudulisi ühes seesidega kampsuniga.
Linaruudulised seelikud olid pealt kroogitud. Neid kanti ainult suvel. Seelikute laius oli pealt ja alt samasugune, ainult vollide või kroogete abil tehti pealt keha järgi.
Tütarlapsed käisid ilma seelikuta kuni naiseikka jõudmiseni.
 

 Ambla naise seelik
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

  Ambla naise seelik
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

  Ambla naise seelik
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine
 

  Ambla naise seelik
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine


  Ambla neiu seelik
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla neiu seelik
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

 

Põlled

Põlle sai noorik pulmatseremoonia käigus pidulikul linutamisel koos peakattega ja pidi siis neid kandma kogu elu. Neiud varasemal ajal põlle ei kandnud, küll aga seoti põll ette vallasemadele. Sajandi lõpu poole selline vahetegemine kadus ja tüdrukudki hakkasid töö juures põlle kandma.
Varasemad pidupõlled tehti villasest rohelisest riidest, mis kaunistati kardpaeltega. 19.sajandi keskpaiku hakkasid levima ostetud riidest sitsipõlled, kodukootud linased ja takused jäid töörõivastuse jaoks. Sajandi lõpupoole tikiti valgest õhukesest puuvillasest riidest või klaarmarlist põlledele erivärviliste villaste lõngadega kaunistuseks lillkirju. Kõige hilisemate linnamoeliste rõivaste juurde valmistati põlli ka värvilisest villasest poeriidest.

Vööd

Kirivööga mähiti kõvasti mitmekordselt seeliku värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö otsad peideti tavaliselt vöökordade alla. Põhja-Eesti naiste vööd olid korjatud geomeetriliste kirjadega, millele kuni 19.sajandi keskpaigani olid iseloomulikud metsavärvid. Sajandi teisel poolel ilmusid aniliinvärvidega eradamad toonid ka vöökirjadesse. Vöid kanti kõige rohkem särgi peal ja mitte üksi kaunistuseks, vaid see pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks.
Vöö mähiti mitu korda ümber keha ja otsad pisteti pahema külje peal vöö vahele. Hiljem kanti vööd ka seeliku peal.

 

Ambla kirivööd
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ülerõivad

Pikk-kuub (vollidega kuub) oli ülerõivaks. Seda kanti külmaga, kuid suvel ka piduliku riietuse puhul. Jõukamad tegid pikk-kuue täisvillasest, kehvemad poolvillasest riidest. Värvilt oli see must või potisinine. 19.sajandil ühe enam levivaid siniseid kuubi peeti kohati pidulikumaks kui musti. Lõikelt olid pikk-kuued ehk vollkuued (ka händadega kuued) ümber keha hoiduvad, voldikimpudega seljal. Pikk-kuuel oli avar rinnalõige, mis jättis eest lahti kaela ja rinna ühes kaelarätiku ja selle vahelt paistvate ehetega. Voldid tehti järgmisel viisil: riidele seati voldid sisse ja traageldati kinni. Siis tehti riie niiskeks ja aeti ümber kaika ning pandi pärast leivaküpsetamist kuuma ahju. Pärast ahjust väljavõtmist hoiti riiet veel kuumade leibade all pressis.

Sajandi teasel poolel hakati Põhja-Eestis kandma pikk-kuue asemel nn kaapotkuube. Erinevalt pikk-kuuest oli sellel vöö kohal lõige, kus alumine osa oli volditud piha külge.

Kasukas oli talviseks kehakatteks. See oli lambanahkne ja vastas lõikelt pikk-kuuele.

 Ambla pikk-kuub
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

 Ambla pikk-kuub
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Peakatted

Vana tava kohaselt pidid abielunaised kandma peakatet. 19.sajandi esimesel poolel kanti piduliku riietuse juures veel linasest riidest lilltikandiga ja litritega kaunistatud tanu. Tanu sopp oli kurrutatud. Tikandi all oli tavaliselt paari sentimeetri laiune punane pael, millele õmmeldi kardpits. Tanule õmmeldi siidlindid taha. Sajandi teisel poolel sai pidulikuks linnameistrite poolt valmistatud laiade siidlintidega pottmüts. Pottmütsi kumer pappalus oli kaetud lillelise siidiga. Jõukamatel olid mütsipaelad laiad, hinnalisemast siidist ja ulatusid üle selja. Kehvemad pidid leppima odavamate, kitsamate ja lühemate paeltega. Abielunaise laubale tulevat mütsiäärt kaunistas kitsas pits ehk treemel. Vallasema pottmüts pidi olema ilma treemlita. Argipäevased mütsid olid kaetud sitsiga, paelteta ja pitsi võis asendada kitsas paelake. Välja minnes seosti mütsi peale rätik, mille otsad sõlmiti lõua alla. Suvel kanti mütsi peal siid- või kalingurrätti, talvel külmaga villast rätti. Lõua alla seotud rätti võisid kanda nii naised kui tüdrukud. Kuklasse seotud otstega pearätikut kandsid ainult abielunaised.
Neiu peaehteks oli Põhja-Eestis juba vanast ajast üldiselt pärg. See oli umbes 5-8 cm kõrgune lillelise siidpaelaga või siidriidega kaetud laastust või papist võru. Pühade puhul olid harilikult kuklasse kinnitatud seljale rippuvad siidlindid. Järvamaal õmmeldi pärjad ka siidilappidest. Argipäeva pärg õmmeldi sitsilappidest. Pruudi pärg oli uhkelt kaunistatud.
Varasematel aegadel kanti Põhja-Eestis ka linukat ehk sabaga tanu. Tanu saba kaunistas rikkalik lillkiri. Linuka ülemisele otsale, mis pähe seoti, käis peale kuldkarraga kaunistatud võrukujuline otsik. Otsikul oli kummaski otsas pael, paelad seoti kinni kuklasse linuka saba alla. Kuigi linukasaba oli iseendast küllalt dekoratiivne, kinnitati linukale kuklasse veel värvilisi siidpaelu, mis üle saba rippusid. Linukas oli pruudi ehe ja naine kandis linukat hiljem oma tähtsatel tähtpäevadel.
Vanad inimesed kandsid topsmütse, mille materjaliks kõlbas igasugune riie. Topsmüts oli ümmargune, kolmenurgelistest lappidest kokku õmmeldud, ilma ääreta. Seda kanti iga päev. Mütsid võisid olla erinevat värvi, pealael oli sinine või valge tops (tutt).

 Ambla tanu
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine
 

Ambla tanu
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine
 

Ambla tanu
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla tanu

 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

 Ambla tanu

http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

 Ambla tanu

http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

 Ambla neiu pärg
 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla neiu pärg

 http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Sukad

Põhja-Eestis olid sukad värvuselt kas valged, hallid, mustad, sinised või punased. Punaseid sukki kanti üldiselt Harjumaal. Järvamaal kanti piduliku riietuse juurde valgeid vikliga sukki.

Taskud, kotid

Mitmesuguste väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks olid paelaga vööle kinnitatavad lahttaskud. Taskud olid alt kas kolmnurga- või poolringikujulised. Tasku küljes olid paelad, millega see ümber piha seoti. Üldiselt kanti taskut särgi peal, nii et tasku jäi seeliku kinnise lõhikuga kohakuti. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. Taskus olid alati nuga ja nõelatoos.
Lisaks vööle köidetavale taskule kasutati kätte või käevangu võetavaid riidelappidest õmmeldud varda- või raamatukotte poolelioleva kudumistöö, kirikusse minnes lauluraamatu jne kandmiseks.

Ülevisked

Eesti naiste rõivastusse on sajandite vältel kuulunud piklikust kangalaiast õlakatted. Kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Eestis kanti taolisi õlakatteid ka veel 19.sajandil. 19.sajandil tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised nn suurrätid, mis levisid kiiresti Euroopa linna- ja maaelanike seas. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti õlgadele kolmnurksetena.
Sõbad, olid Põhja-Eestis ühevärvilised. Põhja-Eesti valge sõba on kaunistatud kirjute äärekantide ja geomeetrilise mustriga. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmastutid. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Soojema ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.
Linaste ülevisete iga oli praktilise funktsiooni kui ka traditsioonidega seotud pulma- ja matuserituaalides märkimisväärselt pikem kui villastel. Põhja-Eestis kanti linast sõba suvise üleviskena veel 19.sajandi keskpaikugi kõrvuti villase suurrätiga.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid . 

Klaashelmed, ERM 11179, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/562954

 

Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

õiemotiiviline väike prees, ERM 11108, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/564990

 

õiemotiiviline suur prees, ERM 11175, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/562636

 

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle või väikse preesiga. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid. Väiksed õiemotiivilised preesid (2-4,5 cm läbimõõduga) on eeskätt kaeluskinnitused, suured õiemotiivilised preesid (6-9 cm läbimõõduga) on rinnakaunistused.

kuhiksõlg, ERM 11174, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/518204

silmadega prees, ERM 11104, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/564986

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel, ulatudes tavaliselt pooleldi tikandile. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on Amblas enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“, aga need võivad olla ka läbipaistvast klaasist. 

krõllidest kee, ERM 11144/1-23, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/565626

 

Kaela seati piduülikonnaga lisaks igapäevastele kurguhelmestele veel hõbeketiga kaelaraha(d) või helmestest kee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes on tavaliselt üks või kolm raha, harvem viis.

Pidulik ja väga väärtuslik kaelaehe on ka hõbehelmestest (krõllidest) kee.

 

 

 vitssõrmus, ERM 11168, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/562631

 

 

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.