Tuesday, 9 February 2016

Alutaguse kihelkonna rahvarõivad



Alutaguse naiserõivastus 18.saj. lõpp/19.saj. algus ja Haljala meherõivastus 19.saj. kesk
ERM EJ 415:14, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/732319

Alutaguse naise ja neiu rahvarõivad 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul (http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/alutaguse/alutaguse-naine)

Alutagusel on teada kolme valitsevat tüüpi rahvarõivaid:

- vanemat tüüpi mustast villasest kangast kitsas seelik (ümbrik), millel kanti rõhkusid; peakatteks oli pealinik; selliseid rõivaid kanti kuni 19.saj. alguseni

- 19.saj. alguses hakkasid jõukamad naised kandma ühevärvilisest kangast kaharat villast seelikut; rõivaste peal kanti ka valget sõba

- 19.saj. esimesel poolel muutus üldiseks pikitriibuline seelik

Kaharatel seelikutel enam rõhkusid ei kantud.

Rahvarõivakomplekti kuulusid: särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad ja jalanõud.

Alutaguse naise vanemat tüüpi rõivas (http://www.erm.ee/et/Uudised&nID=297)  
 Alutaguse naise vanemat tüüpi rõivas (http://www.erm.ee/et/Uudised&nID=297)

Alutaguse naise vanemat tüüpi rõivas (http://www.erm.ee/et/Uudised&nID=297)

Särk
Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. Särk ulatus poole sääreni.

Käised
Varrukateta särgi peal kanti lühikesi käiseid – käikseid, käiseid, Kirde-Virumaal käispead, käisped, käispihad – need ulatusid napilt rindade alla. Neile õmmeldi õlalapid, pandi mahapööratav krae ja värvli külge kroogitud krooksuuvarrukad. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Käistealasel oli Ida-Virumaale väga iseloomulik küüsilise väädiga ühendatud motiividest lillkiri, ääres kardpits. 

Seelik
18. sajandil oli Põhja-Eestis ja ka Alutagusel valitsev kitsas seelik. See oli kas mustast villasest riidelaiast ümber puusade mähitud või kokkuõmmeldud ümbrik. Kõige tavalisem ümbriku alläärekaunistus oli värvilistest villastest lõngadest palmitsetud kitsas pael, ai, millele aga hiljemalt 18. sajandi algusest lisandusid helmestikandi- ja karraribadest kaunistused. 18. sajandi lõpul ehtisid jõukamad talunaised oma ümbrikke punasele kalevile värvilistest helmestest lillelises kirjas tikitud kudrustükkide ehk kõverikkudega.
Kitsaste mustade seelikute, ümbrike kõrval hakkas 18. sajandi algusest peale levima kahar, värvli juures tihedatesse vabalt langevatesse voltidesse seatud seelik, algul ühevärvilisena, 18. sajandi keskpaigast peale juba ka pikitriibulisena. Uuemoelise seeliku nimetusena levis praegu kirjakeeles üldiselt käibel olev seelik (ka sielik).
19. sajandi esimese veerandi jooksul said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks, alguses Tallinna ümbruses, natuke hiljem ka Ida-Virumaal.
Nagu ühevärvilistele kaharatele seelikutele, õmmeldi kohati ka pikitriibulistele alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). 

 
Alutaguse naise rahvarõivas. M.Kaarma postkaart, 1980


Vöö ja rõhud
Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Alutaguse vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid ka vöökirjadesse eredamad toonid, seda eriti Ida-Virumaal.
Veel 18. sajandil oli vähemalt idapoolses Põhja-Eestis naistel kasutusel vanapärane vööilustus – vöö küljest rippusid vaskkettidest rõhud, nagu need viimati 19. sajandi lõppkümnenditeni püsisid Hiiumaal. 

Põll 
Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent, mida tütarlapsele loeti häbistavaks. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik.
Traditsiooniliste pilu- ja pitskaunistustega valged linased põlled leidsid küll Alutaguselgi kasutust, kuid iseloomulikud olid seal hiljemalt 18.sajandi algusest peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled. 18. sajandi alguse ja lõpu pildid, samuti kirjalikud teated tõendavad, et sellal on Põhja-Eestis eriti hinnatud rohelisi poevillaseid, kard- ja värviliste (enamasti punaste) paeltega kaunistatud alastega põllesid.
Ka 19. sajandi algupoolel kandsid jõukamad talunaised mõnevõrra poevillaseid põlli, kuid roheline värv neis enam eriti ei domineerinud.
19.sajandi pidulikud põlled tehti eeskätt mitmesugustest puuvillastest kangastest. Noorikupõllede materjalina hinnati iseäranis õhukest valget või valgete ja väheste värviliste koekirjadega klaarriiet. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Taolisi suurte punaste lilledega kaunistatud põlli on Põhja-Eestis kantud juba päris 19.sajandi algul.

Abielunaise peakatted
Abielunaiste traditsiooniliste peakatete eri vormide poolest on Kirde-Eesti rikas. Kreutzwald on loetelu järjestanud järgmiselt: rätt, pearätt ehk linakas, võrutanu, tutik, harjakas, teravtanu. Kõik need peakatted olid valgest linasest riidest.
Traditsioonilise abielunaiste peakattena esines vanapärane, umbes 2 m pikkune pealinik, mida siin nimetati lina või rätt, veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Virumaa rannakihelkondades. Pealiniku täpse sidumisviisi kohta andmeid pole. On siiski teada, et pähe seati lina koonusekujuliselt kokkukeeratuna, otsad aga jäeti seljale rippuma.
Vana, juba 18. sajandil eeskätt noorikute pidulik peakate linuk ehk sabaga tanu oli Põhja-Eestis kasutusel veel 19.sajandi esimesel poolel.
Linukale tüübilt lähedane oli Virumaal varem üldiselt omane, kuid 19. sajandil juba haruldaseks jäänud lühikese sabaga otsiktanu (ka harjakas, harakas), millel nii lagipea kui ka pärjataoline äär olid moodustatud mitmekordseks kokkumurtud riidetükist ning millel nagu enamasti linukatelgi olid kuklas mitmevärvilised siidnarmad.
Samasse rühma kuulub ilmselt ka Virumaa võrutanu. Seegi oli 19. sajandil juba haruldane.
19. sajandi esimesel poolel oli veel vaid Virumaal valitsev valgest linasest riidest väike tanu, mis 18. sajandil oli Põhja-Eestis veel üldine. See moodustati püstisuunas pooleks murtud piklikust riidetükist ning tõmmati üle pea pingule kuklas seotava kurrupaelaga. Samuti nagu linukad ja otsiktanud, kaunistati Põhja-Eesti väikesed tanud 18. sajandi lõpust peale lilltikandiga. Igapäevastel tanudel moodustas see kitsama, pidulikel aga laia ja rikkaliku äärevööndi. Ida-Virumaa tanud, mis püsisid pottmütsi kõrval kasutusel osalt veel 19. sajandi teisel poolelgi, olid kas üleni või ainult eest plisseetaoliselt kurdu pressitud (nöörtanu, nibutanu, nipptanu). Põhja-Eesti tanud pandi pähe koketse, otsmikul juuksepiiri katva kübarakesena. 

Neidude peakate: pärg
Peas kandsid Alutaguse neiud Põhja-Eesti neidudele iseloomulikku peaehet – siidriide ja kardpaeltega kaetud võrukujulist pärga kuklast rippuvate lintidega.
Võrupärja äärtele kinnitati kardpitsist või –paelast kaunistusribad, tressid. Pärgi kandsid Ida-Virumaa neiud kuni 1870. aastateni. 

Sõba
Fr.R Kreutzwaldi andmeil on kuni 19. sajandi alguseni Ida-Virumaa naiste traditsioonilisse peorõivastusse kuulunud valge villane sõba, kaunistatud värviliste äärispaelte, tikandi ja nurkades tuttidena kinnitatud narmastega. Erinevalt muust Eestist, kanti valget sõba siin võetuna õlgadele lühema küljega.
19. sajandi keskpaigaks olid moerõivastusest üle võetud suurrätikud Põhja-Eestis vanatüübilised piklikust riidelaiast villased õlakatted välja tõrjunud. Valget linast õlakatet, lina või palakat kanti küll veel 19. sajandi teisel poolelgi, kuid see tehti ruudukujuline nagu suurrätikki ning võeti kolmnurkseks kokkumurtult ümber õlgade. 

Pikk-kuub
Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks
19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.
Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud, rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal. 

Kingad. Sukad
Jalas kanti pastlaid. Pastlapaelad asetati kõigepealt kanna taha risti, seejärel tõmmati jala peale risti ning kinnitati ümber sääre kederluust natuke kõrgemale.
Ranna-aladel kanti ka valgeid sukki ja kollasest nahast soome susse (rannakingad, susskingad). 

Ehted
Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed).  

 Simuna kurguhelmed, ERM A 292:314, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/503348


Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).
Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedase vitssõle või väikese preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, akantuse- või õiemotiiviline), õiemotiiviline prees ja vitssõlg. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid.




 
Akantusemotiiviline prees Jõhvist, ERM 17257, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/644934





Vitssõlg Haljalast, ERM A 509:275, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/501635







Lüganuse silmadega prees, ERM 17540, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/644237



Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale silmadega prees (selle asemel võib olla ka kuhiksõlg, aga valiku korral võiks Alutaguse komplekti juures kuhiksõlele eelistada silmadega preesi). Silmadega preesi „silmad“ on selles piirkonnas eriti väljaulatuvad.
Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui lihtsalt kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes on tavaliselt üks või kolm raha, harvem viis. Kui komplektis on kodaratega raha, siis see paikneb keskel.
Kreutzwaldi käsikirjas Alutaguse rahvarõivastest ei ole nimetatud kuhiksõlge ega ole seda näha ka piltidel. Mainitakse väikese hõbepreesi või silmadega preesi kandmist rinnaehtena ning klaashelmesest kurguhelmeid ja keti külge kinnitatud rahadega keede komplekte – paatreid. Viimased katsid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. Kreutzwaldi ajal (1842) on Alutagusel alles olnud ka 15.-17. sajandist pärit paaterripatsite kandmise komme, neid nimetab ta katoliku ajast pärit amulettideks, mida kutsutakse ristid ja mis kaitsevad kurja silma vastu. Seda kaitsevahendit kasutati Kreutzwaldi sõnul ka lapse ristimisel.
Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. 




Viru-Jaagupi harisõrmus, ERM 10481, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/563187




Viru-Nigula vitssõrmus, ERM 12672, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/650848

No comments:

Post a Comment