Friday 12 February 2016

Ambla kihelkonna rahvarõivad

http://pood.post.ee/postmargid

Ambla naise ja neiu rahvarõivad 19.sajandil (http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine)

19. sajandi naise pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, käised, seelik, kirivöö, sukad, kingad, peakate, ehted, kott, rätikud ja pikk-kuub, abielunaistel ka põll. Hilisemal ajal kanti ka kampsunit. Leeri läbinud neiu kandis põhirõivaid sarnaselt naisele, kuid ta ei kandnud põlle ja peakattena kandis pärga.

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

http://www.rahvariided.ee

http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

Ambla pruudirõivad 18.saj.

http://www.erm.ee/et/pood/postkaardid/pulmawark/ambla-pruudiroivad-18-sajandi-viimane-veerand

Särk

Särki kanti enamasti käiste all alusrõivana ehk pesuna, mitte nähtaval nagu mujal Eestis. Seepärast oli särk ka lihtsam. Käiste all kantav särk oli ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Kaunistusi tal ei olnud. Kuna aga argipäeviti alati käiseid ei kantud, tehti selleks puhuks särk pikkade või lühikeste varrukatega ja kraega. Särk kinnitati vitssõle või väikese preesiga.

Käised

Käised olid valgest linasest riidest lühikese, napilt rindade alla ulatuva kahara pihaosaga. Järvamaa käised olid pikemad kui Virumaa käised. Käised valmistati ilma õlaõmbluseta ja neile õmmeldi õlgadele õlalapid. Krae oli maha pööratud. Töökäised tehti jämedamast materjalist ja lihtsamate kaunistustega või jäeti hoopis kaunistamata. Peokäistel oli rohkesti ilustusi. Käiste alläärde õmmeldi niplispits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku lilltikandiga, millele õmmeldi peale vasklitrid. Jõukamad lasid endale valmistada linnas säravad siidtikandid, vaesemad tegid seda ise sageli villase lõngaga.

Ambla naise käised
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla naise käised
http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

Ambla neiu käised

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla neiu käised

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Seelikud

Seelik oli üldiselt pikitriibuline ja värvli külge volditud. Materjaliks tarvitati villast või poolvillast kodukootud triibulist riiet. Lõim linane, kude villane. Triibulised seelikud olid vanasti pealt vollitud. Vollide peal oli värvel, mida nööriga kinni seoti. Seelikul tooti all ei olnud, uuemal ajal oli. Peale triibulist seelikut kanti veel linaruudulisi ühes seesidega kampsuniga.
Linaruudulised seelikud olid pealt kroogitud. Neid kanti ainult suvel. Seelikute laius oli pealt ja alt samasugune, ainult vollide või kroogete abil tehti pealt keha järgi.
Tütarlapsed käisid ilma seelikuta kuni naiseikka jõudmiseni.

Ambla naise seelik
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla neiu seelik
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Põlled

Põlle sai noorik pulmatseremoonia käigus pidulikul linutamisel koos peakattega ja pidi siis neid kandma kogu elu. Neiud varasemal ajal põlle ei kandnud, küll aga seoti põll ette vallasemadele. Sajandi lõpu poole selline vahetegemine kadus ja tüdrukudki hakkasid töö juures põlle kandma.
Varasemad pidupõlled tehti villasest rohelisest riidest, mis kaunistati kardpaeltega. 19.sajandi keskpaiku hakkasid levima ostetud riidest sitsipõlled, kodukootud linased ja takused jäid töörõivastuse jaoks. Sajandi lõpupoole tikiti valgest õhukesest puuvillasest riidest või klaarmarlist põlledele erivärviliste villaste lõngadega kaunistuseks lillkirju. Kõige hilisemate linnamoeliste rõivaste juurde valmistati põlli ka värvilisest villasest poeriidest.

Vööd

Kirivööga mähiti kõvasti mitmekordselt seeliku värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö otsad peideti tavaliselt vöökordade alla. Põhja-Eesti naiste vööd olid korjatud geomeetriliste kirjadega, millele kuni 19.sajandi keskpaigani olid iseloomulikud metsavärvid. Sajandi teisel poolel ilmusid aniliinvärvidega eradamad toonid ka vöökirjadesse. Vöid kanti kõige rohkem särgi peal ja mitte üksi kaunistuseks, vaid see pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks.
Vöö mähiti mitu korda ümber keha ja otsad pisteti pahema külje peal vöö vahele. Hiljem kanti vööd ka seeliku peal.

Ambla kirivööd
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ülerõivad

Pikk-kuub (vollidega kuub) oli ülerõivaks. Seda kanti külmaga, kuid suvel ka piduliku riietuse puhul. Jõukamad tegid pikk-kuue täisvillasest, kehvemad poolvillasest riidest. Värvilt oli see must või potisinine. 19.sajandil ühe enam levivaid siniseid kuubi peeti kohati pidulikumaks kui musti. Lõikelt olid pikk-kuued ehk vollkuued (ka händadega kuued) ümber keha hoiduvad, voldikimpudega seljal. Pikk-kuuel oli avar rinnalõige, mis jättis eest lahti kaela ja rinna ühes kaelarätiku ja selle vahelt paistvate ehetega. Voldid tehti järgmisel viisil: riidele seati voldid sisse ja traageldati kinni. Siis tehti riie niiskeks ja aeti ümber kaika ning pandi pärast leivaküpsetamist kuuma ahju. Pärast ahjust väljavõtmist hoiti riiet veel kuumade leibade all pressis.

Sajandi teasel poolel hakati Põhja-Eestis kandma pikk-kuue asemel nn kaapotkuube. Erinevalt pikk-kuuest oli sellel vöö kohal lõige, kus alumine osa oli volditud piha külge.

Kasukas oli talviseks kehakatteks. See oli lambanahkne ja vastas lõikelt pikk-kuuele.

Ambla pikk-kuub
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Peakatted

Vana tava kohaselt pidid abielunaised kandma peakatet. 19.sajandi esimesel poolel kanti piduliku riietuse juures veel linasest riidest lilltikandiga ja litritega kaunistatud tanu. Tanu sopp oli kurrutatud. Tikandi all oli tavaliselt paari sentimeetri laiune punane pael, millele õmmeldi kardpits. Tanule õmmeldi siidlindid taha. Sajandi teisel poolel sai pidulikuks linnameistrite poolt valmistatud laiade siidlintidega pottmüts. Pottmütsi kumer pappalus oli kaetud lillelise siidiga. Jõukamatel olid mütsipaelad laiad, hinnalisemast siidist ja ulatusid üle selja. Kehvemad pidid leppima odavamate, kitsamate ja lühemate paeltega. Abielunaise laubale tulevat mütsiäärt kaunistas kitsas pits ehk treemel. Vallasema pottmüts pidi olema ilma treemlita. Argipäevased mütsid olid kaetud sitsiga, paelteta ja pitsi võis asendada kitsas paelake. Välja minnes seosti mütsi peale rätik, mille otsad sõlmiti lõua alla. Suvel kanti mütsi peal siid- või kalingurrätti, talvel külmaga villast rätti. Lõua alla seotud rätti võisid kanda nii naised kui tüdrukud. Kuklasse seotud otstega pearätikut kandsid ainult abielunaised.
Neiu peaehteks oli Põhja-Eestis juba vanast ajast üldiselt pärg. See oli umbes 5-8 cm kõrgune lillelise siidpaelaga või siidriidega kaetud laastust või papist võru. Pühade puhul olid harilikult kuklasse kinnitatud seljale rippuvad siidlindid. Järvamaal õmmeldi pärjad ka siidilappidest. Argipäeva pärg õmmeldi sitsilappidest. Pruudi pärg oli uhkelt kaunistatud.
Varasematel aegadel kanti Põhja-Eestis ka linukat ehk sabaga tanu. Tanu saba kaunistas rikkalik lillkiri. Linuka ülemisele otsale, mis pähe seoti, käis peale kuldkarraga kaunistatud võrukujuline otsik. Otsikul oli kummaski otsas pael, paelad seoti kinni kuklasse linuka saba alla. Kuigi linukasaba oli iseendast küllalt dekoratiivne, kinnitati linukale kuklasse veel värvilisi siidpaelu, mis üle saba rippusid. Linukas oli pruudi ehe ja naine kandis linukat hiljem oma tähtsatel tähtpäevadel.
Vanad inimesed kandsid topsmütse, mille materjaliks kõlbas igasugune riie. Topsmüts oli ümmargune, kolmenurgelistest lappidest kokku õmmeldud, ilma ääreta. Seda kanti iga päev. Mütsid võisid olla erinevat värvi, pealael oli sinine või valge tops (tutt).

Ambla tanu
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla tanu

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla tanu

http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

Ambla tanu

http://aastaringlapitoos.blogspot.com.ee/2008/12/jrvamaa-rahvarivad-national-clothes.html

Ambla neiu pärg
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Ambla neiu pärg

http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/ambla/ambla-naine

Sukad

Põhja-Eestis olid sukad värvuselt kas valged, hallid, mustad, sinised või punased. Punaseid sukki kanti üldiselt Harjumaal. Järvamaal kanti piduliku riietuse juurde valgeid vikliga sukki.

Taskud, kotid

Mitmesuguste väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks olid paelaga vööle kinnitatavad lahttaskud. Taskud olid alt kas kolmnurga- või poolringikujulised. Tasku küljes olid paelad, millega see ümber piha seoti. Üldiselt kanti taskut särgi peal, nii et tasku jäi seeliku kinnise lõhikuga kohakuti. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. Taskus olid alati nuga ja nõelatoos.
Lisaks vööle köidetavale taskule kasutati kätte või käevangu võetavaid riidelappidest õmmeldud varda- või raamatukotte poolelioleva kudumistöö, kirikusse minnes lauluraamatu jne kandmiseks.

Ülevisked

Eesti naiste rõivastusse on sajandite vältel kuulunud piklikust kangalaiast õlakatted. Kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Eestis kanti taolisi õlakatteid ka veel 19.sajandil. 19.sajandil tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised nn suurrätid, mis levisid kiiresti Euroopa linna- ja maaelanike seas. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti õlgadele kolmnurksetena.
Sõbad, olid Põhja-Eestis ühevärvilised. Põhja-Eesti valge sõba on kaunistatud kirjute äärekantide ja geomeetrilise mustriga. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmastutid. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Soojema ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.
Linaste ülevisete iga oli praktilise funktsiooni kui ka traditsioonidega seotud pulma- ja matuserituaalides märkimisväärselt pikem kui villastel. Põhja-Eestis kanti linast sõba suvise üleviskena veel 19.sajandi keskpaikugi kõrvuti villase suurrätiga.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid .

Klaashelmed, ERM 11179, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/562954

Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

õiemotiiviline väike prees, ERM 11108, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/564990

õiemotiiviline suur prees, ERM 11175, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/562636

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle või väikse preesiga. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid. Väiksed õiemotiivilised preesid (2-4,5 cm läbimõõduga) on eeskätt kaeluskinnitused, suured õiemotiivilised preesid (6-9 cm läbimõõduga) on rinnakaunistused.

kuhiksõlg, ERM 11174, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/518204

silmadega prees, ERM 11104, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/564986

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võib kanda ka ülalpool, aga sõlg on kindlasti rinna kõrgusel, ulatudes tavaliselt pooleldi tikandile. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid on Amblas enamasti kuuest punasest klaastahukast „silmaga“, aga need võivad olla ka läbipaistvast klaasist.

krõllidest kee, ERM 11144/1-23, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/565626

Kaela seati piduülikonnaga lisaks igapäevastele kurguhelmestele veel hõbeketiga kaelaraha(d) või helmestest kee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes on tavaliselt üks või kolm raha, harvem viis.

Pidulik ja väga väärtuslik kaelaehe on ka hõbehelmestest (krõllidest) kee.

vitssõrmus, ERM 11168, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/562631

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Tuesday 9 February 2016

Alutaguse kihelkonna rahvarõivad

Alutaguse naiserõivastus 18.saj. lõpp/19.saj. algus ja Haljala meherõivastus 19.saj. kesk

ERM EJ 415:14, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/732319

Alutaguse naise ja neiu rahvarõivad 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul (http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/pohja-eesti/alutaguse/alutaguse-naine)

Alutagusel on teada kolme valitsevat tüüpi rahvarõivaid:

- vanemat tüüpi mustast villasest kangast kitsas seelik (ümbrik), millel kanti rõhkusid; peakatteks oli pealinik; selliseid rõivaid kanti kuni 19.saj. alguseni

- 19.saj. alguses hakkasid jõukamad naised kandma ühevärvilisest kangast kaharat villast seelikut; rõivaste peal kanti ka valget sõba

- 19.saj. esimesel poolel muutus üldiseks pikitriibuline seelik

Kaharatel seelikutel enam rõhkusid ei kantud.

Rahvarõivakomplekti kuulusid: särk, käised, seelik, vöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad ja jalanõud.

Alutaguse naise vanemat tüüpi rõivas (http://www.erm.ee/et/Uudised&nID=297)

Alutaguse naise vanemat tüüpi rõivas (http://www.erm.ee/et/Uudised&nID=297)

Alutaguse naise vanemat tüüpi rõivas (http://www.erm.ee/et/Uudised&nID=297)

Särk

Peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega varrukateta särk oli tuunika tüüpi. Kuna särk oli alusrõivas, jäeti see kaunistuste ja õlalappideta. Avar kaelaava tõmmati koomale palistusest läbi pandud krookpaelaga. Särk ulatus poole sääreni.

Käised

Varrukateta särgi peal kanti lühikesi käiseid – käikseid, käiseid, Kirde-Virumaal käispead, käisped, käispihad – need ulatusid napilt rindade alla. Neile õmmeldi õlalapid, pandi mahapööratav krae ja värvli külge kroogitud krooksuuvarrukad. Käised olid kurrutatud pihaga, nagu Põhja-Eestis üldiselt moes. Käiste piht vajutati vastaval kurrulaual kurdu (nööriti, kroogiti) harilikult küll vaid alase kaunistuseni: tikandini, piluni, pitsini. Käistealasel oli Ida-Virumaale väga iseloomulik küüsilise väädiga ühendatud motiividest lillkiri, ääres kardpits.

Seelik

18. sajandil oli Põhja-Eestis ja ka Alutagusel valitsev kitsas seelik. See oli kas mustast villasest riidelaiast ümber puusade mähitud või kokkuõmmeldud ümbrik. Kõige tavalisem ümbriku alläärekaunistus oli värvilistest villastest lõngadest palmitsetud kitsas pael, ai, millele aga hiljemalt 18. sajandi algusest lisandusid helmestikandi- ja karraribadest kaunistused. 18. sajandi lõpul ehtisid jõukamad talunaised oma ümbrikke punasele kalevile värvilistest helmestest lillelises kirjas tikitud kudrustükkide ehk kõverikkudega.

Kitsaste mustade seelikute, ümbrike kõrval hakkas 18. sajandi algusest peale levima kahar, värvli juures tihedatesse vabalt langevatesse voltidesse seatud seelik, algul ühevärvilisena, 18. sajandi keskpaigast peale juba ka pikitriibulisena. Uuemoelise seeliku nimetusena levis praegu kirjakeeles üldiselt käibel olev seelik (ka sielik).

19. sajandi esimese veerandi jooksul said pikitriibulised seelikud Põhja-Eestis valitsevaks, alguses Tallinna ümbruses, natuke hiljem ka Ida-Virumaal.

Nagu ühevärvilistele kaharatele seelikutele, õmmeldi kohati ka pikitriibulistele alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid).

Alutaguse naise rahvarõivas. M.Kaarma postkaart, 1980

Vöö ja rõhud

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Alutaguse vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. 19. sajandi teisel poolel kasutusele tulnud aniliinvärvidega ilmusid ka vöökirjadesse eredamad toonid, seda eriti Ida-Virumaal.

Veel 18. sajandil oli vähemalt idapoolses Põhja-Eestis naistel kasutusel vanapärane vööilustus – vöö küljest rippusid vaskkettidest rõhud, nagu need viimati 19. sajandi lõppkümnenditeni püsisid Hiiumaal.

Põll

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent, mida tütarlapsele loeti häbistavaks. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik.

Traditsiooniliste pilu- ja pitskaunistustega valged linased põlled leidsid küll Alutaguselgi kasutust, kuid iseloomulikud olid seal hiljemalt 18.sajandi algusest peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled. 18. sajandi alguse ja lõpu pildid, samuti kirjalikud teated tõendavad, et sellal on Põhja-Eestis eriti hinnatud rohelisi poevillaseid, kard- ja värviliste (enamasti punaste) paeltega kaunistatud alastega põllesid.

Ka 19. sajandi algupoolel kandsid jõukamad talunaised mõnevõrra poevillaseid põlli, kuid roheline värv neis enam eriti ei domineerinud.

19.sajandi pidulikud põlled tehti eeskätt mitmesugustest puuvillastest kangastest. Noorikupõllede materjalina hinnati iseäranis õhukest valget või valgete ja väheste värviliste koekirjadega klaarriiet. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Taolisi suurte punaste lilledega kaunistatud põlli on Põhja-Eestis kantud juba päris 19.sajandi algul.

Abielunaise peakatted

Abielunaiste traditsiooniliste peakatete eri vormide poolest on Kirde-Eesti rikas. Kreutzwald on loetelu järjestanud järgmiselt: rätt, pearätt ehk linakas, võrutanu, tutik, harjakas, teravtanu. Kõik need peakatted olid valgest linasest riidest.

Traditsioonilise abielunaiste peakattena esines vanapärane, umbes 2 m pikkune pealinik, mida siin nimetati lina või rätt, veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Virumaa rannakihelkondades. Pealiniku täpse sidumisviisi kohta andmeid pole. On siiski teada, et pähe seati lina koonusekujuliselt kokkukeeratuna, otsad aga jäeti seljale rippuma.

Vana, juba 18. sajandil eeskätt noorikute pidulik peakate linuk ehk sabaga tanu oli Põhja-Eestis kasutusel veel 19.sajandi esimesel poolel.

Linukale tüübilt lähedane oli Virumaal varem üldiselt omane, kuid 19. sajandil juba haruldaseks jäänud lühikese sabaga otsiktanu (ka harjakas, harakas), millel nii lagipea kui ka pärjataoline äär olid moodustatud mitmekordseks kokkumurtud riidetükist ning millel nagu enamasti linukatelgi olid kuklas mitmevärvilised siidnarmad.

Samasse rühma kuulub ilmselt ka Virumaa võrutanu. Seegi oli 19. sajandil juba haruldane.

19. sajandi esimesel poolel oli veel vaid Virumaal valitsev valgest linasest riidest väike tanu, mis 18. sajandil oli Põhja-Eestis veel üldine. See moodustati püstisuunas pooleks murtud piklikust riidetükist ning tõmmati üle pea pingule kuklas seotava kurrupaelaga. Samuti nagu linukad ja otsiktanud, kaunistati Põhja-Eesti väikesed tanud 18. sajandi lõpust peale lilltikandiga. Igapäevastel tanudel moodustas see kitsama, pidulikel aga laia ja rikkaliku äärevööndi. Ida-Virumaa tanud, mis püsisid pottmütsi kõrval kasutusel osalt veel 19. sajandi teisel poolelgi, olid kas üleni või ainult eest plisseetaoliselt kurdu pressitud (nöörtanu, nibutanu, nipptanu). Põhja-Eesti tanud pandi pähe koketse, otsmikul juuksepiiri katva kübarakesena.

Neidude peakate: pärg

Peas kandsid Alutaguse neiud Põhja-Eesti neidudele iseloomulikku peaehet – siidriide ja kardpaeltega kaetud võrukujulist pärga kuklast rippuvate lintidega.

Võrupärja äärtele kinnitati kardpitsist või –paelast kaunistusribad, tressid. Pärgi kandsid Ida-Virumaa neiud kuni 1870. aastateni.

Sõba

Fr.R Kreutzwaldi andmeil on kuni 19. sajandi alguseni Ida-Virumaa naiste traditsioonilisse peorõivastusse kuulunud valge villane sõba, kaunistatud värviliste äärispaelte, tikandi ja nurkades tuttidena kinnitatud narmastega. Erinevalt muust Eestist, kanti valget sõba siin võetuna õlgadele lühema küljega.

19. sajandi keskpaigaks olid moerõivastusest üle võetud suurrätikud Põhja-Eestis vanatüübilised piklikust riidelaiast villased õlakatted välja tõrjunud. Valget linast õlakatet, lina või palakat kanti küll veel 19. sajandi teisel poolelgi, kuid see tehti ruudukujuline nagu suurrätikki ning võeti kolmnurkseks kokkumurtult ümber õlgade.

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega. Neid voldikimpe kutsuti ka händadeks.

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud, rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2, mis asetsesid vöökohal.

Kingad. Sukad

Jalas kanti pastlaid. Pastlapaelad asetati kõigepealt kanna taha risti, seejärel tõmmati jala peale risti ning kinnitati ümber sääre kederluust natuke kõrgemale.

Ranna-aladel kanti ka valgeid sukki ja kollasest nahast soome susse (rannakingad, susskingad).

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed).

Simuna kurguhelmed, ERM A 292:314, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/503348

Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedase vitssõle või väikese preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, akantuse- või õiemotiiviline), õiemotiiviline prees ja vitssõlg. Hõbeda asemel on materjaliks olnud ka vasesulamid.

Akantusemotiiviline prees Jõhvist, ERM 17257, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/644934

Vitssõlg Haljalast, ERM A 509:275, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/501635

Lüganuse silmadega prees, ERM 17540, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/644237

Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale silmadega prees (selle asemel võib olla ka kuhiksõlg, aga valiku korral võiks Alutaguse komplekti juures kuhiksõlele eelistada silmadega preesi). Silmadega preesi „silmad“ on selles piirkonnas eriti väljaulatuvad.

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette kaelarahadega. Keti külge kinnitatavad kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui lihtsalt kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad). Kee küljes on tavaliselt üks või kolm raha, harvem viis. Kui komplektis on kodaratega raha, siis see paikneb keskel.

Kreutzwaldi käsikirjas Alutaguse rahvarõivastest ei ole nimetatud kuhiksõlge ega ole seda näha ka piltidel. Mainitakse väikese hõbepreesi või silmadega preesi kandmist rinnaehtena ning klaashelmesest kurguhelmeid ja keti külge kinnitatud rahadega keede komplekte – paatreid. Viimased katsid kogu rinna kolmes, viies või enamas reas. Kreutzwaldi ajal (1842) on Alutagusel alles olnud ka 15.-17. sajandist pärit paaterripatsite kandmise komme, neid nimetab ta katoliku ajast pärit amulettideks, mida kutsutakse ristid ja mis kaitsevad kurja silma vastu. Seda kaitsevahendit kasutati Kreutzwaldi sõnul ka lapse ristimisel.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Viru-Jaagupi harisõrmus, ERM 10481, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/563187

Viru-Nigula vitssõrmus, ERM 12672, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/650848